Teine üldlevinud uskumus on, et inglise keelt on väga kerge õppida. Seegi on ainult osalt tõsi. Inglise keele õppimine tundub kerge, sest ta ümbritseb tänapäeva inimest pea kõikjal, samuti loob ta kõrge maine õppimiseks hea motivatsiooni. Kui inimesel on tahe ja õppimist toetav keelekeskkond, siis ei valmista õppimine piina.

Ka eesti keele võib omandada kiiresti ja heal tasemel, nagu on taas tõestanud kas või mõned Venemaalt pärit üliõpilased Narvas.

Kuid teisalt tuleb tunnistada, et keelte grammatikad ei ole ühtviisi keerukad. Ja inglise keel on üks neist, mis on ajaloolise arengu käigus kaotanud suure osa oma morfoloogilisest keerukusest, nt käände- ja pöördelõppudest ning sõnatüvede varieerumisest.

Kui sõnatüved ei varieeru, siis tuleb ära õppida vaid sõna üks kuju. Eesti keeles on palju sõnu, millel on kolm või enam tüvekuju, näiteks käsi: käe: kätt: kätte: käte. Keerukas on ka see, et sõna häälikkuju järgi pole võimalik ennustada, kuidas ta muutub. Näiteks oda, koda, rida ja sade on nimetavas väga sarnase kujuga, aga muutuvad eri malli järgi – oda, koja, rea, sademe. Sellist keerukust on eesti keeles palju, inglise keeles üsna vähe.

Kui veidi poeetiliselt üldistada, siis võiks öelda, et eesti keele grammatika on kaunilt pitsiline, samas kui inglise keele grammatika on lihtsalt õpitav, aga mingit erilist ilu seal pole. Eks loodusest ole ka teada, uhke värvilise saba või võimsate sarvedega saavad uhkeldada vaid need, kellel on piisavalt ressurssi, et sellist luksust läbi olelusvõitluse endaga kaasas kanda ja siiski ellu jääda.

Täpselt sama on ka grammatikaga. Keerukat grammatikat saavad endale lubada need rahvad, kellel on piisavalt ressurssi, et see kõik põlvkond põlvkonna järel ära õppida ja niimoodi läbi aegade kanda.

Vastsündinud inimlaps suudab ära õppida iga keele, iseäranis kui ta on ümbritsetud inimestest, kes seda keelt valdavad ja oma kasutusega teda õigele rajale juhatavad. Sellised tingimused valitsevad kõige kindlamini väiksemates keelekogukondades, kus inimesed on paiksed ja keelt võõrkeelena kõnelejaid praktiliselt ei ole.

Eesti keele kõnelejaskond on väga kaua olnud just selline – väike ja ainult omadest koosnev. Just sellises keskkonnas saab välja kujuneda ja säilida pitsiline grammatika. Ka vanainglise keel oli üsnagi pitsiline kuni normanni vallutuseni, aga sellele järgnenud mullistused mitme sajandi vältel ja varane linnastumine segas eri keeli ja murrakuid kõnelevaid inimesi kokku ning siis polnud kellelgi enam mahti mingit keerukat morfoloogiat omandada, tuli lihtsalt suhelda. Niimoodi praktilise ühisloome käigus kujuneski välja tänapäevane, oma käepärasuses kalašnikovi meenutav inglise keele grammatika.